TAIE

EESTI KUNSTI AJAKIRI

Kunstiyhing „Pallas korraldas oma esimese näituse 15. mail 1918. a. Juba enne näituse avamist ilmus kohalikus ajalehes kirjutusi uue kunstiyhingu kultuu
rilisist ylesandeist ja juhiti seltskunna tähelepanu eelseisva näituse teedrajavalle tähtsuselle. Kuid näitus ise evis veidi juhusliku iseloomu. Esinesid Mägi, Vabbe, Tassa, Kangro-Pool, vähe tunt Grusit ja Modestov ja terve rida rakenduskunsti esindajaid. Ja pääleselle oli esitet näitusel teatud määras nagu demonstratsioo
niks koguke jaapani puulõikeid. „Pallas“ tahaks rõhutada sellega nagu osa, mida etendas XIX sajandi teise poole kunstis jaapani gravyyr; see on nagu vihje enesemääramisele, vahetegemisele akademismiga, kogu pompöösteatraalse ja anekdoodi
liselt jutustava kunstiga. Käsi on sirutet kaasaegseile euroopa kunstile ja algusest pääle noor yhing on saand kunstikoldeks, mille ymber on koondund kunstnikud,
kes on pöördund tardund vanast, kes katsetavad ja otsivad uusi teid, uut vormi. Seepärast ei tule imestuda, et juba see esimene näitus leiab „Postimehe“ veergu
del täiesti vastupidiseid kajastusi. Yhele Ado Vabbe kunst näis olevat selles, et „ta teeb kriipse, jooni, mis jooksevad kord spiraalides, kord julgeid kurve... aga
siiski on kahtlane, kas võib pidada kunstiks seda jne... , või jälle A. Tassa kohta „kindel on aja, et ka seda maalimisviisi igamees... võib käsitada julgesti... Kuid
„kunstkäsitöö osakund on palju parem kui pildiosakund, — kirjutab väljaõmmeld padjast esteetiliselt vaimustet kriitik. Ja mõni päev hiljem teine arvustaja kirju
tab samas ajalehes A. Tassa’st: „Temal on yksik väike joon, yksik värviplekk tähtsam kui kellelgi teisel meie kunstnikest ja yhistab neid tahtmatult naabru
ses rippuvate jaapani puulõigetega. See vastakus arusaamisis, eitamine seltskunna suuremas hulgas ja pooldamine vähemas osas, iseloomustab kogu „Pallase“ tulevast kunstielu.

„PALLAS“

1918—1928